Mis on sellisel tühjal sõnakõlksutamisel, nagu Laansalu arvustus Postimehes, pistmist KIRJANDUSEGA? Kas ei näita Laansalu teksi tühisust just see, kui paari võtmesõna, mis on TÕESED ja väärtuslikud, asendamisega on võimalik genereerida adekvaatsena NÄIV tekst. Või ei peagi mõtet ja tõde otsima?
Kaur Kender
miski ei pea
olema tõene ,
kõik peab näima tõene.
Asimov:
I love you: you pay my Rent
Kaur Kender
Neil Tennant, «Rent». September 1987: "Actually"; track 4 Pet Shop Boys
Mul pole valikut. Kirjutamise osas. Ma pean. Põhjuski on lihtsamast lihtsam - Tennantil on õnnestunud mind alt vedada. Mitte küll lõplikult, pöördumatult (sest millegi seesuguse võimalikkust võis tunda isegi kuulamise-eelselt, ainuüksi plaati vaadates), aga altvedamise fakti eitada pole võimalik.
Altvedamine ise avaldub aga väga lihtsalt: nimelt tundus mulle, et Neil Tennanti uus laul «Rent» on just see, mis ta on. Ja nii laulu kogu esimese ja kõige pikema osa jooksul. Aga tegelikult «Rent» ei ole see, mis ta on. Temas on hoopis keerulisem ja läbimõeldum arhitektoonika, kui esimene osa välja paista laseb. Ma arvasin, et «Rent» on lihtsalt tekst, niisugune tekst, millel puudub teksti keha, ühesõnaga, tavaline laulutekst, mis oma sõnade läbi mingeid mõtteid ja tundeid edasi annab, aga mis ei ulatu lihalikkuse tsooni, sinna, kus tekst hakkab olema vai lihas, tungides vägivaldselt lugeja kehasse tema lihaks, vereks ja kontideks. See lihalikkuse ja teksti keha olematus tundus mulle kehtivat isegi hoolimata sellest, et kogu laulu läbib liha ettemääratuse ja äraneetuse probleem. Ma sain petta. See minu tunne, et teksti keha ei ole, oligi kõige ehtsam teksti keha, kogu oma kohutavas lihalikkuses.
Tõsi küll, tegelikult see lihalikkus siiski ei ole kohutav, märksa kohutavam oleks olnud selle puudumine, sest siis oleksin ma sunnitud järeldama, et Tennant ei ole kaugeltki nii hea laulutegija, kui «West End Girls’i» järgselt arvama on harjutud. Aga, nagu juba öeldud, see lihalikkus on, teksti keha on, ning samavõrra on olemas pettasaamise fakt, fakt, et tekst sundis mulle peale kujutluse, mida ta kardetavasti tahtiski mulle peale suruda. Mul jääb üle nüüd ainult esiteks, seda tunnistada, ja teiseks, seda kirjeldada. Tunnistus on juba antud, seega, tuleb asuda kirjelduse juurde.
Esimene salm, algusega «You dress me up» genereerib kõige intensiivsemalt kujutlust Tennanti kirjutamisstiili jahedusest, distantsist, mis asub vältimatult tema ja kirjeldatava objekti vahel, nagu kõiki hääli neelav teksti hangumisest tekkinud sein. Samas on Tennanti peamine, peaaegu et ainus uurimisobjekt Tennant ise, mis nii formaalloogiliselt kui ka praktikas tähendab seda, et ka Tennant ise on iseendast sellesama kõiki hääli ja emotsioone neelava läbipaistva seinaga lahutatud. Tal puudub kontakt iseendaga. Igasugune, vähimgi kirglikkus on temast ja tema tekstist vähemalt olematuse kaugusel, üksnes teatava tõenäosusega võimaliku struktuuri tasandil. Millegi reaalse või toimivana seda igatahes olemas ei ole. See tähendab, et kõik suhted, mida Tennant oma tekstis modelleerib, on lõpmata jahedad, iseenesest ja maailmast distantseeritud, ilma vähimategi suhte iseloomu kirjeldavate afektideta. Kõik on nagu, justkui.
Tennanti tekstis uurimisobjektiks oleva Tennanti ees ja kohal laiub pideva ja absoluutse üksinduse probleem - füüsiline vajadus olla üksi ja selle vajadusega sünkroonne paaniline hirm üksinduse ees. Ainult et nii üksioleku absoluutsus kui ka hirmu paanilisus on taandatud tema teksti külmutatud, afektide pinnaleilmumist välistavasse võtmesse. Teksti külmutatud pindkihi alt ei saagi mitte miski välja pääseda, aga samas selle seina all ka pole niisuguseid afekte, mis endid sellest läbi kõrvetada suudaksid. Tennant tekstist võib leida lõpmatu hulga vihjeid paratamatusele, et absoluutne üksindus ongi tema maailmakäsitluse tuum, aga siinkohal piisab ühest, võetud refräänist: I never want anything, it’s easy
Mis on selle absoluutse mahajäetuse kulminatsioon, selle otsimise ja sellega samastumise mõte? Loogiliselt võttes (ja Tennanti maailmale on täiesti võimalik loogiliselt läheneda) peaks see mahajäetusega samastumine ju millegagi motiveeritud olema? Motivatsioonile on antud lühike ja selge viide refräännis: And look at the two of us, in sympathy, and sometimes ecstasy. Tema motivatsioon on vältimine! Distants, mis õigupoolest on täielik lahutatus enesest, pole talle ikka veel piisav! Talle on sellest vähe! Tal on oma lihast kõrini, see ei võimalda talle piisavalt üksindust, sest ta on oma lihaga lakkamatult kahekesi. Ja ta ei taha. Mitte et ta vihkaks oma liha, seda ei saa tekstist kusagilt välja lugeda, aga ta ei taha. Mu üksindus on sama suur, kui siis, kui maailm loodi, kirjutas Ristikivi, aga see üksindus, millest Tennant räägib, on veelgi suurem, sest see eeldab maailma olematust, maailma lõppu, et liha ei oleks, et ei peaks oma lihaga kahekesi olema.
See on interpretatsioon, ega pruugi kattuda sellega, mida Tennant ise mõtles, aga see on just see, mida tema tekstist välja lugeda annab. Õieti ongi maailm tema tekstis juba lõppenud, sest teisi inimesi nagu õieti polegi, nood kõik, kes kuuluksid mõiste alla teised, on justkui kujutud, kiretud, olematud varjud, eristumatud eimiskid. See eksponeerub nagu äärmuslik enesekesksus, aga kujutlus enesekesksusest kaob kohe kui taibata, et see tuleneb maailma lõppemisest. Teisi lihtsalt ei olegi, mitte kedagi, vähemalt mitte kedagi reaalset. On ainult üks inimene maailmas - mina, ja isegi selle minu olemasolu ei ole kuigi kindel, võibolla on isegi see justkui, nagu, seda enam, et hajuv ja piiritlematu on see nagunii. Ka tekstis üha korduv jumalikustatusele lähenev tema on pigem mina, üks mina variatsioon.
Aga kuigi maailm on lõppenud, siis liha lõpp selles kestab ometi edasi. Tennanti maailmas on see vist üldse lakkamatult kestnud: You phoned me in the evening on hearsay You bought me caviar You took me to a restaurant off Broadway To tell me who you are. Võiks arvata, et see on lihtsalt kiretu, liha mõjutamisele suunatud kirjeldus (sest nii läbipaistvast tekstist sümboolika otsimine oleks otsijapoolne kohatus). Aga Tennanti tekstis on see siiski midagi rohkemat, kui lihtsalt kirjeldus, eriti, kui panna siia kõrvale lõik Tennant laulust «Can You forgive her»: Ask yourself now, can you forgive her, if she begs you too. But that’s childish, So childish.
Selles valguses on suhteliselt arutu rääkida Tennanti laulust kui homolaulust. See liin on laulu sündmustikus tõepoolest justkui sees, ainult et, sündmustikku ennast ju ei ole, ja teisi inimesi ju ka ei ole, sest maailm on lõppenud. Ja liha lõpp on nagu taevas maailma lõpu kohal. No mis suhetest me siin üldse rääkida saame. See on liha asi lihaga, seega seda polegi. Pealegi ei pääse see külmunud teksti pinna alt mitte kuidagi välja.
Aga hoolimata neist tehetest lihaga tundus «Rent» mulle tekstina, millel pole keha, tekstina, mis on küll osavalt ja targalt kirjutatud, kuid mis on siiski tavaline tekst. See lõputu kiretus, see jäisuseni ulatuv jahedus ja see ääretu narratiivsus, kirjeldused kodusest olukorrast ja millest iganes. Kusjuures see, mida tekst kirjeldab, ei toimu mitte teksti keha sees, sest seda keha ei olegi, see kirjeldamine ei ole mitte füüsiline või analüütiline, vaid on abstraktne, objektide pinnal libisev ning ilukirjanduslik, väljaspool teksti keha asuv. Taandatud. See on esitus üle mudelsüsteemide, mitte esitus läbi otsese füüsilise mõjutamise. Nii ma mõtlesin. Ja sain petta.
Sest laulu lõpus ilmub teksti keha. Ja korrapealt on selge, et see oli kogu aeg olemas, et see modelleeriski absoluutset distantseeritust, kõigest lahutatust, maailma lõppu. Võibolla oli ta kohati siiski liigse ilukirjanduslikkuse taha varjatud, aga ta oli väga reaalselt olemas. Umbes nagu kuuvarjutus, lihtsalt kuulamise vari langes teksti kehale ja seda polnud seepärast näha.