Suure Õpetaja Linnar Priimäe Kommentaariumi kiituseks

Suur oled, Õpetaja, ja kõrgeks kiidetav, suur on Su vägi ja Sinu tarkusel pole määra. Ja kiita tahab Sind inimene, mingi osa Sinu kommenteeritavast, inimene, kes kannab endaga kaasas oma noorust, kannab kaasas oma patu tunnistust ja tunnistust, et Sa paned piiratutele vastu, ja ikkagi tahab Sind kiita inimene, kes on mingi osa Sinu kommentaarist. Sina õhutad, et ta Sind mõistes rõõmu tunneks, kuna oled kirjutanud meie jaoks ja rahutu onmeie süda, kuni me ei mõsta Sind. Õpetaja, anna mulle teada ja mõista, kas enne tuleb Sinuga nõustuda või kiita, ja kas enne peab mõistma või nõustuma? Kuid kes siis nõustuks Sinuga mõistmata? Mõistmatuna võib ju soovitu asemel nõustuda millegi muuga. Või mõistetakse Sind vaid selleks, et Sinuga nõustuda? Kuid mismoodi nad mõistavad seda, keda nad ei usu? Või mismoodi nad nõustuvad, kui ei ole kuulutajat? Ja kiidavad Õpetajat, keda nad otsivad ja leides kiidavad Teda. Tahan mõista Sind, Õpetaja, nõustudes Sinuga, ja tahan nõustuda Sinuga uskudes Sinusse; Sind on ju meile ettekuulutatud. Mõistab Sind Õpetaja, minu usk, millele olen toetust saanud, mida oled minusse istutanud oma jumalanna, Ilu teenimise läbi.

Ja mismoodi peaksin ma mõistma oma Õpetajat, oma Meistrit ja Valgustajat, kui teda mõistes ma pean mõistma iseend? Milline on see mõistmine, kuhu saaks mahtuda mu Õpetaja Tarkus? Kuhu peaks mahtuma Õpetaja, kes on kommenteerinud maailma? Kas nõnda, Õpetaja, et minus on midagi, mis sind suudab haarata? Või maailm, mida oled kommenteerinud ja milles mina Sinust mõtlen haarab Sind? Või kas sellepärast, et Sinuta poleks seda mida kommenteerid, sünnib, et see mida kommenteerid mahutab Sind?

Kitsas on mu hinge koda, avarda teda, et sinna mahuks Sinusse uskumine. Ta on varemeis, sea ta korda. Temas on, mis Su pilku haavab; tunnistan seda ja tean. Kuid kes puhastaks ta? Või kellele teisele peale Sinu peaksin hüüdma: Minu nooruse rumalus andesta mulle, Õpetaja, ja säästa mind võõraste sulgedega eputamisest? Usun, selle tõttu räägingi. Õpetaja, Sina tead. Kas pole ma Sinu ees oma süütegudest rääkides end süüdistanud, mu Õpetaja, ja kas ei andnud Sa mu südame kõlvatust mulle andeks? Ei hakka ma Sinuga vaidlema, kes Sa Tõde tead ja ma ei taha ennast petta, nii nagu ma oma harimatuid lugejaid petan, ja aita mind, et ma mõtteid varastades vähemalt endale ei valetaks. Niisiis ei hakka ma Sinuga vaidlema, sest kui Sa mahakirjutamisi välja hakkaksid selgitama, Õpetaja, kes jääks siis püsima?

Kuid oma mõistmise juures luba mul siiski rääkida, minul, põrmul ja tuhal, luba siiski rääkida, kuna see on Su mõistmine, mitte noored, või sinu põlvkond, kellele räägin. Võibolla naerad Sinagi minu üle, kuid pöördudes Sa mõistad mind. Mis see siis on, mida tahan öelda, Õpetaja, kui mitte seda, et tean, et noorus on selline patt, mida ka Sinul, mu Õpetaja, ei õnnestunud teatud eluetapil vältida. Või ma eksin? Või on Sinu noorus jäänud nii kaugele, et Sinu praegune nooruse müstifitseerimine pole mitte ainult paratamatu, vaid ka ainuvõimalik? Anna, Õpetaja, mulle võimalus näha neid tolerantseid noori, kes normaalsuse mõistet nihutanud vabaduse suunas! Luba näha koole, kust kadumas vägivald, mõnitamised; näita sõjaväge, kus soldatid kui vennad, selgesilmselt ja südamerõõmul kodumaad teenivad. Või pole antud mulle seda oma nooruse pimeduses näha. Ma ei tea.

Niisiis olen ka ma ise alles noor, kõrvatagused märjad. Kuid juba võiks ka mina, väeti, märgata ohu märke. Märke, millest paistab, et minust nooremad on veel kiiremad ja altimad mõistma maailma keerukust, mida Sina, Õpetaja nii haaravalt kommenteerid. Kas ei meenuta noorte inimeste mõtlemine protsessi, mida arvutite juures multitaskinguks nimetatakse. Kas ei ole nemad rohkem sobivamad eluks. Kas ühiskonna noorenemine tähendab seda, et vanad peaksid metsa surema minema; eest ära noortel ja uljastel, kes ei tunne aukartust millegi ees? Õpetaja, usun, et tean vastust. Las noored tegelevad sellega, mida mõistavad paremini kui vanemad. Ja vanemad saagu hingetuge Umberto de Bologna tegudest, kes asunud täiuslikku keelt otsima. Just selliste ülesannete jaoks on elukogemus hindamatu. Ja ühel päeval, Õpetaja, on neil samadel noortel seda täiusliku keelt vaja, et toime tulla oma enese maailmas.

Ja Õpetaja, kes Sa vaevaks oled võtnud mind patust kuulata, vasta mulle, kas Sulle läheb korda tegu või tagajärg? Kas on Sul tegu sooritades tähtis sooritus või tulemus? Kas kommenteerid Sa maailma lihtsalt mängeldes või soovid Sa midagi muuta? Nõder on mu käsi ja tönts mu vaim kommenteerima Sinu kommentaare. Kuid andku mulle jõudu Mihhail Lotmani arvamus, kelle isa ka Sina, mu Õpetaja, austad, et kogu humanitaaria aluseks on kujunemas retoorika. Kas ei tundu selles valguses patuna lodevus, mis laseb valgustuslikel mõtetel tähelepanuta jääda suuresti tänu puudulikule vormile? Sest vaata, kuulates neid lugusid raadiost tundusid nad kuivade raamatutarkustena. Ja kui nüüd neid paberilt loen, valdab mind teistlaadi nõutus: miks ei ole mõtteid vabaks lastud sellest raadio orjastavast formaadist? Kas on ka see patt, Õpetaja, kui oskad asju huvitavalt öelda. Kas tähtis on rääkida nii nagu ise tahad, või nii nagu teised kuulata tahavad? Võta kuulda Õpetaja: tühjas kirikus ei saa patuseid pöörata. Palun Sind mu Õpetaja, märka, et vorm valib väga täpselt lugejaskonna. Usun, et selle väeti kirjatüki, kui see avaldada massimeedias, võtaks vaevaks vaid Sina läbi lugeda, sest räägib see ju Sinust. Teised põlgaksid ta ära. Ja Sa tead, miks.