Hiilgus ja Heategija!
Armuline sõber!
Tutvusime Teie Lunagrammiga, juba eile õhtul tudeerisime siin koos Semjonõtshi ja Tema Hiilgusega, nii et pead huugasid. Lasime Vassilissal samovarigi tuua, aga ei midagi! Aru ei saa, mitte kohe ei mõista, võtke heaks või pange pahaks! Patused oleme ja totrad! Totraks jäänud siin vaimupimeduses, nii et kas või hakka karvu kitkuma! Aga mis see see karvakitkumine aitab. Semjonõtsh, harimata inimene (ja haiseb nagu siga, olgu Issand talle armuline!), aga peab ennast suureks teadusemeheks ja pühakirjauurijaks, keeras nina sedaviisi (vagatseja selline!) lae poole (pole seal kärbestki, talve ajal), pööritas oma väikeseid inetuid silmi ja tegi läbi nina sellist häält, teate küll, olete suvatsenud kuulda? Mina põrutan talle, et mis te, Semjonõtsh, inisete seal, obskurantist ja vaat nendesamustegi käsilane, kas jääte vait või räägite inimese moodi! No tema siis, et "Koirohu täht"! See, et Lunagramm on äraseletatult Koirohu täht, mis maa peale langeb, meile patustele hukatuseks (mina ei ole paastuõliga sohki teinud ega kirikuvahast omale näpistanud, nagu teatavad iskud, võin teile nimetada, en confidence, muidugimõista, aga ega ma ei ole kättemaksuhimuline, mis te nüüd, olgu Taevas mulle tunnistajaks!).
Mina vastu, et see ei ole teaduslik seletus, vaid vanade naiste loba. Sest mina austan teadusi ja seisan kindlalt arenemise poolt ja kui Ionõtsh, meie semstvo velsker, läbi astub, siis me arutame neid asju kohe nii - Voltääri kombel (aga ma ei ole kiriku vastane ega usutunnistuse salgaja, Jumal hoidku, ikka mõõdukuse piirides.) Aga vaat Semjonõtshil seda teaduslikku vaimu ei ole ja diskuteerida tema ei mõista, täitsa kohe maamees valmis, saada või talli hobuseid harjama, ei ole tal sedasamustki, no on ta mis ta on, igatahes oma argumentisid tema eistada ja suvatsenud, vaid hakkas susisema nagu samovar, teate, kohe niiviisi ebahumaanselt ja Tema Hiilgus Krahv vaikivad niikuinii, ega Nemad juba sõna sekka ei ütle, käivad ainult teed joomas tarvitavad suhkrut niikui hobune (sain Jelissejevo aastalaadalt kakskümmned hõbekopikat puud, oli vähe lambiõli lõhna ligi võtnud, aga kes siin sellest hoolib, Hiilgus kirtsutavad ainult moepärast ja oma parema seisukorra näitamiseks nina ja ise pistavad muudkui järgmise tüki põske). Nii et Krahv oli vakka ja lutsis oma suhkrutükki nagu alati ja Semjonõtsh hakkas sedaviisi vastikult susisema ja minul läks see sõna meelest ära, no kohe niikui pühitud! Saatsin Vassilissa kirja otsima, aga tema, et küll valges jõuab otsida, mis krijade lugemine see vastu ööd on (näete ja vaadake minu viletsuse peale, oo Õilis Sõber, olen täielikult türannia ja vaimupimeduse meelevalla all ja teenijad on täitsa ülekäte läinud) ja mul läks pea otsas märjaks kui ma hakkasid seda meelde tuletama ja ma mõtlesin juba ja ütlesin Semjonõtshile ka suu sisse, nii et Krahv igatahes pidi ka kuulma, et vaadake nüüd, armuline, kui ma praegu saan rabanduse ja siinsamas paigas maha kärvan, siis on see teie süü, vastutustundetu inimene, aga sõna ikka meelde ei tulnud! Ja näete nüüd, hommikul tuli kohe, nii kui voodis silmad lahti tegin, kargas pähe: Lunagramm! No muidugi! Kutsusidn Vassilissa ja lasin tal öelda Matveile, et kui läheb metsast puid vedama, sõitku Tema Hiilguse ja Semjonõtshi juurest läbi ja nimetagu, et diskuteeriksime meeleldi edasi Lunagrammi tähenduse üle, Lunagrammi! karjusin Vassilissale! Lunagrammi, sa harimata naitserahvas, näete meelde tuli sõna! Ja lasin tal järele korrata ja Matveil ka lasta järele korrata, sest rahvas on meil siin tume, tume nagu öö, isake, tume!
Muuseas on pakane väga valjuks läinud ja Alam-Gorohhovo külas olla terve taretäis inimesi une pealt ära külmunud, aga need on veel kinnitamata andmed, kui Ionõths peaks läbi astuma, siis on meil sobiv võimalus arutada talurahva olukorra üle üldise Condition Humaine'i valgusel. Lasin tuurakala muretseda, aga oli halva näoga, veel pool hõberubla maksin puudast, paastu aeg, teate isegi, oskavad tuura eest hinda küsida, teavad, raiped, et hingeõnnistus on armas igaühele ja soolaheeringas ajab haritud ja elu näinud inimesel südame läikima
Alandlike tervitustega ja suudelge Maria Ivanovnat nii-öelda noorusmälestuste vaimus, teate isegi, aga Jelisarovi-mutile andke viiskalt mõista, et tema alandlik teener paluvad võlaga kannatada kuni hirss saab müüdud - lõbutsege hästi seal Neeva kallastel ja mõelge vahel ka meie patuste peale!