Kaur Kender
Kuidas reisida ilma Vana Tallinnata?
Läänes ei ole Vana Tallinna likööril sellist võlujõudu kui omaaegses NSV Liidus. Ja sellest on kahju. Sest igal reisil kohtad vähemalt ühte süüdimatult uudishimulikku välismaalast, kes oma siiraste silmade pilkudes viisakalt nõuab: aga kus Eesti on? millised eestlased on? mida te armastate? Vastuseid leida on raske. Neetult raske.
Korter, kus päev enne aastavahetust mõnusa seltskonnaga istusime, asus Viini kesklinnas Lichtenstein Strassel. Kolumbiast pärit mustanahaline daam, kes meid võõrustas, töötab ÜROs ja võitleb Viinis mustanahaliste naiste õiguste eest. Meie väike pidu meenutaski ÜRO väljasõiduistungit: kolumbialane naermas austerlase naljade üle, hollandlane tutvustamas ameeriklasele Amsterdami linnaplaani, venelane selgitamas sakslasele teise maailmasõja põhjuseid ja itaalane koos eestlasega uurimas rahvuste eripärasid.
Naeratus tõmmul näol säramas seletas Giorgio, kes on itaalased, mida teised rahvad neist arvavad, mida itaalased sellepeale ütlevad, mida teised siis vastavad ja mida tema sellest kõigest arvab. Eht itaalaslikult zestikuleerides ajas ta ümber mu klaasi vodkaga. Tekkis väike sagin, mis seltskonda liitis ja peale minu pükste kuivatamist oldi valmis vestlema ühisel teemal.
Õhkond oli tore, inimesed sümpaatsed, söögid maitsvad, joogid uimastavad, kaminas põles tuli, raadiost tuli Viini valsse, kuid Giorgio küsis ikkagi: milline on eesti köök?
Vaatasin abi otsides lauale. Pizza, soolalõhe, krevetid, juustud (Roqforti ja sinihallitus ja tundmatu hallitus), veinid (itaalia ja prantsuse), Absolut vodka, Jack Daniels, Evian vesi ja viinamarjad. Millegipärast ei paindunud keel ütlema, et eestlaste arvates on tõeliseks delikatessiks vürtsikad oma mahlas mädandatud väiksed kalad ja, et jõulude ajal sööme erilist vorsti, mille retsept on imelihtne: verest, tangudest ja heinast koosnev segu toppida sea jämesoolde ja küpsetada. Isegi kui keegi oleks uskuma jäänud, et midagi sellist süüa võib, ei tundunud toredate inimeste shokeerimine kohane. Naeratasin ja ütlesin, et eesti köök on nagu tsehhidel, ainult natuke vürtsisem. Keegi mind selle vale pealt ei tabanud.
Kui Viini raadiost poleks alanud lugu Zhen Kleine Jagermeister, poleks ka Hans küsinud eesti rahvalaulude kohta. Kindlasti mitte! Kes see rahvalauludest niisama räägib. Kooliajast on meeles, et enamus eesti rahvalaule on saksa viisidega. Kindlasti oleksin mõjunud originaalselt lauldes mõnd saksa laulu eesti keeles. Kuid paraku olin unustanud ka need vähesed laulud, mida ma kunagi polnud osanud. Võtsin kaheliitrise Coca-Cola pudeli ja rääkisin oma tänulikele kuulajatele, et eesti rahvalaul on väga rütmikeskne. Ja et kuigi ma väga hästi viisi ei pea, proovin neile siiski vastu tulla ja natuke laulda. Kasutasin cola pudelit trummina ja esitasin salmi Tormise "Raua needmisest" Gangsta's Paradise rütmiga. Publik oli vaimustuses. Ja mina seegi kord pääsenud.
Ameeriklastel ei ole eepost. Annie küsimusest eeposte kohta paistis, et ta arvab sama eestlaste kohta. Teatasin uhkelt, et eestlastel on oma eepos. Kui mul paluti natuke sisu jutustada jäin mõttesse: mida ma Kalevipojast tean? Sakslase poolt Wäinamoise pealt mahakirjutatud Okase illustreeritud paks raamat. OK. Aga sisu? Kolm meest viskavad kivi, kõige tugevam (mitte kõige targem!) läheb soome, teel vägistab naise. Soomest varastab mõõga, mille kaotab ära. Edasi läheb keeruliseks: mõõk lõikab tal jalad alt, mille peale invaliid ratsutab kuhugi mägedesse ja lööb enda parema käe nii sügavale kivisse, et kätte ei saa (mäletate – mees on kõige tugevam, mitte kõige targem). Ja lõppeb jutt ähvardusega, et see hullunud härjajõuga sant tuleb kord tagasi! Ei tundu just sedamoodi lugu, mis eesti rahvast hästi iseloomustaks. Ma ei tahtnud otseselt valetada või kohapeal uut Kalevipoja lugu välja mõelda. Seepärast ütlesin, et põhimõtteliselt on eepos Kalevipoeg kokku võetav pealkirjaga Teenage Mutant Wäinamoinen. Sellega seadsin end minekule ja olin õnnelik, et õhtu hästi lõppes.
Järgmisel hommikul helistas mulle Giorgio, kes palus endale saata eesti kokaraamatu (kasvõi venekeelse), et avada Firenzes eesti restoran. Kohe peale teda helistas Hans, kes palus saata paar CD'd eesti rahvalauludega VIVAsse. Ja see polnud kõik. Annie tahab kirjastuse aadressi, kes Kalevipoega välja annab, et saada selle suurepärase teose avaldamis- ja ekraniseerimisõigus Ameerikas.
Põgenesin Viinist ülepeakaela. Praegu tegelen Kultuuriministeeriumi veenmisega, et nad annaksid välja raamatu "Eesti uued rahvustoidud" (minu parandustega), leiaksid raha, et veenda Cooliot esitama Tormise "Raua needmist" ja telliksid Walt Disney Companilt Kalevipoja ümbertöötatud versiooni. Niikaua, kui see pole tehtud ma välismaale ei lähe ja telefonile ei vasta.