Eessõna eestikeelsele väljaandele

Olen rõõmus, et minu mõtted eestikeelsete lugejateni jõuavad. Mitte, et neis oleks midagi nii väärtuslikku, millest ilmaolek maailmanägemist piiraks — kaugel sellest! Kuid eestiga ja eesti rahvaga on mul alati lähedane hingeside olnud. Paraku siiani ühepoolne, sest minu arvamused pole olnud teisele poolele kättesaadavad. Nüüd on barjäär murtud. Ning juba lasub mul kohustus vastata mõnigaile küsimustele.

Miks ma kirjutan? Miks eestlastest? Miks sellise suhtumisega? Miks sellistest asjadest?

Kirjutan, sest hoolin. Kardan, et see kõlab pateetiliselt. Kuid mis parata. Sest minu suhtumine on just selline: ma ei usu mitte millessegi, kuid olen samas sellele mitte millelegi lojaalne. Paradoks. Paradoks on ka see, et ma neid tekste tegelikult tõlgeteks nimetan. Kuid tõlked nad on. Minu mõtted ja tunded tõlgituna eesti keelde. Ja vahel peegeldatuna kõverpeeglis. Või tagurpidi tähenduses.

Neetud! Nii pateetiline, et süda läheb pahaks! Räägib siin mingitest tõlgetest, et pärast oleks kedagi süüdistada: näe, mina mõtlesin küll ilusti ja kenasti, aga või see neetud tõlkija seda taipas! Kõik soperdas ära!

Naljakas on noh! Elu on naljakas! Ja totter! Ja jabur! Või siis jällegi ei ole?

Kaur